reede, 14. märts 2008

Head emakeelepäeva!


Ja mõelgem järgi, mida tegelikult tähendab emakeel. Kelle emakeel?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kas eesti keele suurim vaenlane on integratsioon või keegi muu. Selles artiklis on kaks asja, millega ei saa kuidagi nõustuda.

Meie riigi integratsioonipoliitika tulemusena muutub keel tundmatuseni. Keelekaitse seisukohalt on kõige parem, kui integratsiooni ei toimuks – venelased räägiksid oma keelt ja eestlased omavahel eesti keelt, ilma et nad kokku saaks.


Vastupidi. Räägitakse seda, mis on prestiižne. Praegu räägivad Eestis elavad ja eesti keelt mitte emakeelena kõnelevad inimesed päris palju eesti keeles. Tundub, et nende jaoks on see prestiižne. Tõenäoliselt on see nende jaoks esimene võõrkeel. Nagu paljudele eesti keelt emakeelena kõnelejatele inglise keel. Võibolla see prestiiž hakkab ka eestlastele teiste eestimaalaste kõrvalt külge?
Kuidas olete rahul eesti keele kasutusega meedias?
Väga. Emakeele kõneleja üldkeeleteaduse seisukohalt ei eksi mitte kunagi. On olemas kirjakeele norm, õigekeelsus, mis kehtestatakse kunstlikult, et keel koos hoida. Selle normi vastu vahel eksitakse.


Ajakirjanduse keel pole mitte lihtsalt keel, vaid see, millest eeskuju võetakse. See, kuidas lehes kirjutatakse, raadiost kuuldakse ja televiisorist nähakse, mõjutab inimesi palju rohkem kui see, kuidas räägib keegi, kes ilmselt keelt päris hästi ei oska. Ajakirjanduse keel on küll see, mida keelekorpustesse kogutakse, aga ta ei ole kõnekeel. Ta peaks olema toimetatud kirjakeel. Muidugi on see Urmas Sutropi isiklik arvamus, olgu ta pealegi meediakeelega rahul, aga mina küll ei ole.

4 kommentaari:

aabram ütles ...

Kuidas oled sa rahul oma tekstis isikuliste asesõnade kasutamisega elutute asjade kohta? Ma mõistan, et lühikest võib kasutada, aga ikkagi :)

Kuutroll ütles ...

Ega ta nüüd hea pole jah ;-)

oHpuu ütles ...

klge. ärge tulge yppama midagi, et eluta asja kohta ei tohi isikulist asesõna pruukida. eluaeg olen pruukind ja pruugin edasi kah. see on mingi kirjakeelega koos tulnud saksiklus, et elusa ja elutu vahel peab vahe olema. soome keeles on asja juur rootsi keele grammatiline sugu, millest Elsingi soome aritlased loobuda ei suut, kui omavahel ja oma lastega soome keelt rootsi keele asemel rääkima akkasid. soome murretes siukest jäledat indogermaanlikku vahet ei tehta, "hän" ja "se" välistavad murdeti teineteise: kui murdes öeldakse rootsilaenuliselt "hän", siis öeldakse nii ka ilma kohta.

et ärge tulge mulle oma kadakasaksikutkeelt pähe määrima ja väitma, et see on nyyd ia ja õige eesti keel.

andke mulle andeks, kui ma liiga äge olin.

aabram ütles ...

Tohib ju küll, kui uskuda meie ametlikke autoriteete ja nende teoseid. Nii et kaitsta nimetatud ilmingut pole vaja. Sestap ka mu küsimus rohkem selline nokkimisepoolne oli, et kuidas autor ise oma keelekasutusega rahul on :)