Eesti meedia klassika...

Eesti meedia blogis. Kuna "Eesti meedia" ei võimalda kommentaare, siis kirjutan oma arvamuse siia.

Tolles blogis toodud väiteid,

Tegemist on krestomaatilise sõnakujundiga, mida Eesti lehed hakkasid kasutama 1990. aastate teisel poolel...

ja

Kujundi juured on tõenäoliselt Eesti Päevalehes, kuid hiljem on see sagedasemat kasutamist leidnud Postimehes.

on võimalik praktiliselt kontrollida. Võtame TÜ Eesti Kirjakeele Korpuse päringu ja kontrollime hüpoteese.

1. Tegemist on krestomaatilise sõnakujundiga, mida Eesti lehed hakkasid kasutama 1990. aastate teisel poolel... Jätame 'krestomaatilise sõnakujundi' kõrvale ja kontrollime aega.
   1980te ajakirjanduse korpuses leiduva 13515 lause hulgas ei leidu ühtegi korda sõna 'hullutas'. Samuti ei leia me neid 1990te ajakirjandustekstides (üldiselt). Täpsem otsing annab täpsema tulemuse sõna ilmumise kohta.


2. "Kujundi juured on tõenäoliselt Eesti Päevalehes, kuid hiljem on see sagedasemat kasutamist leidnud Postimehes."
   
   1. Võtame Eesti Päevalehe 1995-1999. Enam kui 1,3 miljoni lause hulgas esineb "hullutas" 75 korral. Kõigepealt jahi ja spordiga seotud artiklites, 1996/1997, siis aga 1997. aasta septembrist alates lausa pealkirjades, seda Piret Peensoo artiklites (Teatrifestival hullutas jalutajaid, Õunapidu hullutas pereemasid). Edaspidi kasutatakse sõna 'hullutas' ka majandusartiklis (rääkides Q-GSMist) ja alles 1998. aastal jõuab see kontserdiarvustustesse.
      
   
   
   2. "Postimehes" on sama ajavahemiku jooksul palju vähem vasteid -- 1,9 miljoni lause hulgas ainult 9, kuid kontserdiarvustustesse jõuab sõna juba 1997. a. sügisel. Enamasti kasutatakse seda siiski spordi kontekstis.
   
   
   3. Kontrollisin üle ka "Ekspressi", 1999--2001 oli alla miljoni lause hulgas 9 esinemist, kuid jällegi alates 1997. aastast ka kontserdiarvustustes.
   
   
   
   

Seega ei saa päriselt väita, et kujundi juured oleksid Eesti Päevalehes, kuid kuna väljendit kasutati seal ka pealkirjades, siis on see ilmselt mõjuvam olnud. Tundub, et mingil salapärasel kombel on väljend ilmunud ajakirjanduskeelde tervikuna, oletada võib, et eelkõige spordialaste artiklite kaudu.

Ingliskeelsed vs *inglisekeelsed

Hiljuti pahandati ühe "Postimehe" artikli kommentaarides selle üle, miks pealkirjas on "ingliskeelne", mitte *inglisekeelne. Ei saa küll võtta tõsiselt kommentaari, mille kohaselt

vorm INGLISEKEELSED sobis aastakümneid, nüüd uue aja jooksul on aga kirjaoskamatud ühe tähe ära kaotanud, nii tekkiski INGLISKEELSED

Siiski tekkis huvi pärast küsimus, kas ja kui siis millal kirjutatigi inglisekeelsetest asjadest. Abiks TÜ Avutilingvistika kodulehel olev korpusepäring. Eeldame, et möödunud sajandil ajakirjandust veel keeleliselt toimetati ja seega vastab tekst enam-vähem kirjakeele normile. Nagu võiski arvata, ei tulnud päringule inglisekeel[ns]e mitte ühtegi vastet, ka siis kui valisin ajakirjanduse vahemikust 1960--1999. Vasteid päringule ingliskeel[ns]e oli samast ajavahemikust kokku 22 rohkem kui 114 tuhande rea hulgas. Vahepealsetes tekstides inglise keelest nähtavasti ei räägitud, enne kui saja-aasta vanuste tekstide hulgast leidsin tõepoolest ühe lause:

Järgmisel päewal teatas üks ajaleht , et Woodburly sellele 2000 dollari määranud on , kes temale ta arwamise wastandit ette tuua wõib ning see uudis läks kohe üle terwe ilma , kus aga inglisekeelseid ajalehti loeti , laiali.

Inimestel on ikka hea mälu.