Zanzarin Biosprei

Mis keel see selline on?

Tund. nahapuhul tuleb loodet esmalt proo. väikesel nahapi. Päikesekaits-ev. samaa. kasutamisel pihus. viimasena Zanz. Enne tarvitamist korralikult loks. Koost. vt. pakendil.

Selle raha eest (152.-) võiks küll olla arusaadav tekst, mida ei pea luubiga lugema ega dešifreerima.

Mis puu on multipuu?

Selle puu vilja mahl maitseb igatahes päris hästi.

Spordi etümoloogiast

1981. aasta "Võõrsõnade leksikon" ütleb sõna "sport" olevat tulnud eesti keelde inglise keelest, sestap on paslik uurida, kuidas on see sõna inglise keelde tulnud.

Sport pole muud kui meelelahutus.

Verbina on sõna "sport" c.1400, "to take pleasure, to amuse oneself," from Anglo-Fr. disport, from O.Fr. desport http://www.etymonline.com andmetel. Veel lõbusamaks teeb asja nimisõna "sport" juures toodud väljendi seletus: "The sport of kings was originally (1668) war-making."

Kuidas tekib pidgin

Eesti meedia klassika...

Eesti meedia blogis. Kuna "Eesti meedia" ei võimalda kommentaare, siis kirjutan oma arvamuse siia.

Tolles blogis toodud väiteid,

Tegemist on krestomaatilise sõnakujundiga, mida Eesti lehed hakkasid kasutama 1990. aastate teisel poolel...

ja

Kujundi juured on tõenäoliselt Eesti Päevalehes, kuid hiljem on see sagedasemat kasutamist leidnud Postimehes.

on võimalik praktiliselt kontrollida. Võtame TÜ Eesti Kirjakeele Korpuse päringu ja kontrollime hüpoteese.

1. Tegemist on krestomaatilise sõnakujundiga, mida Eesti lehed hakkasid kasutama 1990. aastate teisel poolel... Jätame 'krestomaatilise sõnakujundi' kõrvale ja kontrollime aega.
   1980te ajakirjanduse korpuses leiduva 13515 lause hulgas ei leidu ühtegi korda sõna 'hullutas'. Samuti ei leia me neid 1990te ajakirjandustekstides (üldiselt). Täpsem otsing annab täpsema tulemuse sõna ilmumise kohta.


2. "Kujundi juured on tõenäoliselt Eesti Päevalehes, kuid hiljem on see sagedasemat kasutamist leidnud Postimehes."
   
   1. Võtame Eesti Päevalehe 1995-1999. Enam kui 1,3 miljoni lause hulgas esineb "hullutas" 75 korral. Kõigepealt jahi ja spordiga seotud artiklites, 1996/1997, siis aga 1997. aasta septembrist alates lausa pealkirjades, seda Piret Peensoo artiklites (Teatrifestival hullutas jalutajaid, Õunapidu hullutas pereemasid). Edaspidi kasutatakse sõna 'hullutas' ka majandusartiklis (rääkides Q-GSMist) ja alles 1998. aastal jõuab see kontserdiarvustustesse.
      
   
   
   2. "Postimehes" on sama ajavahemiku jooksul palju vähem vasteid -- 1,9 miljoni lause hulgas ainult 9, kuid kontserdiarvustustesse jõuab sõna juba 1997. a. sügisel. Enamasti kasutatakse seda siiski spordi kontekstis.
   
   
   3. Kontrollisin üle ka "Ekspressi", 1999--2001 oli alla miljoni lause hulgas 9 esinemist, kuid jällegi alates 1997. aastast ka kontserdiarvustustes.
   
   
   
   

Seega ei saa päriselt väita, et kujundi juured oleksid Eesti Päevalehes, kuid kuna väljendit kasutati seal ka pealkirjades, siis on see ilmselt mõjuvam olnud. Tundub, et mingil salapärasel kombel on väljend ilmunud ajakirjanduskeelde tervikuna, oletada võib, et eelkõige spordialaste artiklite kaudu.

Head emakeelepäeva!

Ja mõelgem järgi, mida tegelikult tähendab emakeel. Kelle emakeel?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kas eesti keele suurim vaenlane on integratsioon või keegi muu. Selles artiklis on kaks asja, millega ei saa kuidagi nõustuda.

Meie riigi integratsioonipoliitika tulemusena muutub keel tundmatuseni. Keelekaitse seisukohalt on kõige parem, kui integratsiooni ei toimuks – venelased räägiksid oma keelt ja eestlased omavahel eesti keelt, ilma et nad kokku saaks.

Vastupidi. Räägitakse seda, mis on prestiižne. Praegu räägivad Eestis elavad ja eesti keelt mitte emakeelena kõnelevad inimesed päris palju eesti keeles. Tundub, et nende jaoks on see prestiižne. Tõenäoliselt on see nende jaoks esimene võõrkeel. Nagu paljudele eesti keelt emakeelena kõnelejatele inglise keel. Võibolla see prestiiž hakkab ka eestlastele teiste eestimaalaste kõrvalt külge?

Kuidas olete rahul eesti keele kasutusega meedias?
Väga. Emakeele kõneleja üldkeeleteaduse seisukohalt ei eksi mitte kunagi. On olemas kirjakeele norm, õigekeelsus, mis kehtestatakse kunstlikult, et keel koos hoida. Selle normi vastu vahel eksitakse.

Ajakirjanduse keel pole mitte lihtsalt keel, vaid see, millest eeskuju võetakse. See, kuidas lehes kirjutatakse, raadiost kuuldakse ja televiisorist nähakse, mõjutab inimesi palju rohkem kui see, kuidas räägib keegi, kes ilmselt keelt päris hästi ei oska. Ajakirjanduse keel on küll see, mida keelekorpustesse kogutakse, aga ta ei ole kõnekeel. Ta peaks olema toimetatud kirjakeel. Muidugi on see Urmas Sutropi isiklik arvamus, olgu ta pealegi meediakeelega rahul, aga mina küll ei ole.